Motiveeri mind!

“See kursus on mõeldud sinu alluvate motiveerimiseks” kuulutab kõiketeadvalt karismaatiline libekeelne koolitaja. “Sellised koolitused on praegu Eestimaal tõeliselt IN, sinu alluvad jaksavad pärast seda kursust palju enam”. Kursustel lõhutakse puid, mängitakse kitarri, käiakse sütel ja klaasikildudel, joostakse metsas ringi ja ilmselt hakatakse peagi ka benji hüppeid tegema. Muidu nii vaoshoitud eestlased mitmetuhandelistel saalikoolitustel pigem süüdistavad ennast, et nad pole piisavalt ameeriklaste moodi, kui otsivad vigu koolituse organiseerijates. Koolitajad ja konverentside korraldajad väidavad nagu ühest suust, et see on trend kogu maailmas.

Mis seal ikka, las ta käib seal koolitusel ära, eks igast koolitusest saab midagi õppida, nõustub juht lõpuks koolitaja korduvale pealekäimisele. Kas see ikkagi oli hea otsus, jääb nii mõndagi juhti vaevama. Argument, et kõik teevad nii, pole enam eriti veenev. Eks iga rahvas väärib oma kuningat ja nii ka on alati piisavalt neid, kes oma koolitajat väärivad, eriti kui see koolitus juba usujutluse vormi kipub võtma.

Kas ikka on see trend? Või on pigem tegemist kontrollimatu müügijutuga? Turgu sellisele tegevusele paistab vähemalt Eestimaal olevat? Äkki tuleb otsida põhjusi Eestimaa arengust.

Inimeste motivatsioonikriisi põhjusi võib ühiskonna arengust leida.

Varakapitalismi periood oma rohkete võimalustega nii rikastumiseks kui ka karjääri tegemiseks hakkab ümber saama. Enam ei ole nii lihtne 20 aastaselt suure firma juhiks saada ja ilmselt kahanevad ka võimalused lühikese ajaga suurt varandust kokku ajada.

Peadpööritava arengutempo asemel hakatakse enam hindama stabiilsust ja võimet konkurentsis püsida mitmeid aastaid.

Aga inimeste mälust seda kiire rikastumise võimaluste perioodi peast ei pühi.

Need, kes juba kahekümneselt jõudsid kõrgele positsioonile, peavad otsustama, kuidas edasi. Kas proovida seda kohta hoida järgnevad 40 aastat või otsida uusi väljakutseid. Samas uued väljakutsed sageli ei ole enam nii ahvatlevad.

Teismeliste diktatuuri periood koos nende teismeliste vanusega hakkab muutuma keskealiste diktatuuriks, kus uutele tulijatele hakatakse nende noorust nina alla hõõruma.

Firmad ei arene enam nii kiiresti kui varem, toimub stabiliseerumine  ja ka bürokraatia suurenemine. Ühtäkki huvitavat tööd pakkuv firma on muutunud igavaks ja bürokraatlikuks. Kõik kõrged ametikohad on hõivatud inimestega, kel veel aastakümneid pensionini jäänud.

Elustandard ei muutu enam nii kiiresti, pole mõtet olemasolevat elamist vahetada, reisimine pole enam nii erutav kui esimestel kordadel. Vanusega annab ka noores eas tööle pühendunu tervis ennast enam tunda.

See, et motivatsioonikriis on kerge tulema, on selge. Küsimus on pigem selles, kuidas seda olukorda lahendada. Ilmselt ka iga kuu motivatsiooni saalikoolitustel käimine ei ole lahenduseks. Paljud koolitajad on hea raha eest varmad igasugust tsirkust korraldama. Ja tsirkust on kindlasti rahvale vaja, iseasi on, kas firma raha arvelt. Või peaks sellised show-tsirkused erisoodustusteks kuulutama. Muidu on ju Normann ja Millingi showd ebavõrdses olukorras. Äkki tuleks kõik teatrietendused ümber nimetada saalikoolitusteks – siis oleks valikuvabadus suurem.

Motivatsioonikoolitusele saatmine on üks asi, hullem on lugu, millise suhtumise me kujundame oma organisatsioonis. Nii et, minu motivatsiooni puudus on minu juhi probleem. Las saadab täna mind kursusele, homme las mõtleb midagi muud välja.

Kuigi ka nendel motivatsioonikoolitustel räägitakse, et eelkõige saab inimene ennast ise motiveerida, on selle kohustuse teise mureks tegemine kerge tulema.

Otsese juhi ülesanne on oma alluvatega tegelda, s.h. ka motivatsiooniküsimustega. Seda ülesannet ei saa veeretada ei personalijuhi ega ka väliskoolitaja kaela. Selle asemel, et usinasti oma alluvaid ühelt saaliürituselt teisel saata, tuleb ise enam inimeste juhtimisega tegelda.