Kas ettevõte peab teenima inimese elu või inimene ettevõtte kasvu
Olen viimasel ajal palju mõelnud sellele, millist ettevõtet ma praeguses eluetapis tegelikult juhtida tahan.
Kas ettevõtte eesmärk peab alati olema kasvada – suurendada käivet, palgata rohkem inimesi ja võita järjest suurem turuosa? Või võib ettevõte olla üles ehitatud nii, et see loob klientidele väärtust, on majanduslikult jätkusuutlik ning toetab samal ajal omaniku soovitud elu?
Seda teist võimalust nimetatakse sageli elustiiliettevõtteks. Mõnikord kasutatakse seda sõna veidi halvustavalt, justkui oleks tegemist millegi vähem tõsisega – ettevõttega, mille omanikul ei ole piisavalt ambitsiooni kasvada.
Aga kas ettevõtte edukust peab alati mõõtma selle järgi, kui suureks ta kasvab?
Olen üle 40 aasta tegutsenud koolituse ja konsultatsiooni valdkonnas. Olen töötanud rahvusvahelises organisatsioonis, juhtinud Mercuri Internationali tegevust mitmes Ida-Euroopa riigis ning näinud nii kiiret kasvu, kriise kui ka koolitus- ja konsultatsioonituru suuri muutusi.
Nüüd, kui jagan oma aega järjest rohkem töö, pere ja Hiiumaa Tamme talu vahel, olen hakanud endalt küsima:
Kas ettevõte peab teenima inimese elu või inimene ettevõtte kasvu?
Elustiiliettevõte ei tähenda ambitsioonide puudumist
Minu jaoks ei ole elustiiliettevõte hobi ega mugav äraelamise viis. See võib olla teadlikult valitud ettevõtlusmudel.
Sellise ettevõtte eesmärk ei ole tingimata võimalikult kiiresti kasvada, palgata järjest rohkem inimesi või valmistada ettevõtet ette tulevaseks müügiks. Eesmärk võib olla teha tähenduslikku tööd, kasutada aastatega kogunenud kogemusi, teenida korralikku tulu ning säilitada samal ajal võimalus otsustada, millal, kellega ja milliste teemadega töötada.
See ei ole sugugi marginaalne nähtus. Eurostati andmetel moodustavad alla kümne töötajaga mikroettevõtted 99,1% kõigist Euroopa Liidu ettevõtetest. Nende loodav lisandväärtus moodustab ligikaudu viiendiku kogu ettevõtlussektori lisandväärtusest.
Veel kõnekam on uute ettevõtete statistika: 2023. aastal loodud ettevõtetest alustas 83,4% ainult ühe inimese ehk ettevõtja endaga.
Loomulikult ei ole iga mikroettevõte elustiiliettevõte. Paljud neist tahavad kiiresti kasvada. Need arvud näitavad aga, et ühe inimese või väga väikese meeskonnaga tegutsemine ei ole enam erand, vaid suur osa tänapäeva ettevõtlusest.
Väike võib olla organisatsioon, kuid mitte ambitsioon ega klientidele loodav väärtus.
Shamrock-organisatsioon kui uus normaalsus
Juba 2018. aastal kirjutasin oma blogis shamrock- ehk ristikheinaorganisatsioonist.
Charles Handy mudeli järgi koosneb ettevõte kolmest osast:
- väikesest professionaalsest tuumikust;
- paindlikult kaasatavatest partneritest ja ekspertidest;
- sisseostetavatest tugiteenustest.
Kui ma sellest 2018. aastal kirjutasin, tundus shamrock-organisatsioon eelkõige huvitava ja tulevikku vaatava mudelina. Täna näen järjest selgemalt, et sellest on saanud tegelikkus.
Ettevõte ei pea kõiki kompetentse ise omama ega hoidma suurt püsivat meeskonda. Raamatupidamise, IT ja paljud muud tugiteenused saab sisse osta. Konkreetse kliendiprojekti jaoks saab kokku panna just sellise ekspertide meeskonna, mida selle ülesande lahendamine vajab.
Ka Mercuri Eestis oleme liikunud järjest rohkem shamrock-organisatsiooni suunas. Meil on väike professionaalne tuumik, kellega liituvad vastavalt kliendi vajadustele erinevad partnerid ja eksperdid. See võimaldab säilitada rahvusvahelise organisatsiooni metoodika ja kogemuse, kuid tegutseda Eesti turul paindlikumalt.
Selline ettevõte võib olla väike, kuid tema võimekus ei pea olema väike.
Võib-olla ongi elustiiliettevõtte ja shamrock-organisatsiooni ühendamine üks koolitus- ja konsultatsioonituru tulevikumudeleid.
Kuidas see koolitus- ja konsultatsiooniturgu muudab?
Veel mõni aeg tagasi oli suuremal koolitus- või konsultatsiooniettevõttel selge eelis. Tal oli tuntud kaubamärk, väljatöötatud metoodika, rahvusvaheline võrgustik, turundusvõimekus ja tugisüsteem.
Täna saab kogenud ekspert suure osa sellest võimekusest ise luua või partneritelt sisse osta.
Sotsiaalmeedia võimaldab kujundada persoonibrändi. Veebikohtumised lubavad töötada asukohast sõltumata. Tehisintellekt aitab analüüsida infot, koostada pakkumisi ja koolitusmaterjale ning vähendada administratiivset tööd.
See teeb turule sisenemise lihtsamaks. Turule tuleb juurde häid eksperte, uusi ideid ja väga spetsiifilisi teenuseid. Samal ajal muutub turg killustatumaks ja kvaliteet ebaühtlasemaks.
Professionaalse välimusega koolituskava või konsultatsioonipakkumise saab AI abil valmis üsna kiiresti. Aastakümnetega kujunenud kogemust, otsustusvõimet ja oskust kliendi organisatsioonis tegelikku muutust juhtida sama kiiresti siiski ei teki.
Seetõttu muutub kliendi jaoks ettevõtte nime kõrval järjest olulisemaks inimene, kes töö tegelikult ära teeb.
Kes hakkab koolitust või konsultatsiooniprojekti läbi viima? Milline on tema praktiline kogemus? Millel pakutav lahendus põhineb? Kuidas hinnatakse tulemust? Mis saab pärast projekti lõppu?
Kellele elustiiliettevõte sobib?
Selline mudel võib eriti hästi sobida kogenud inimesele, kellel on olemas kompetents, kontaktivõrgustik ja professionaalne maine.
Ta ei pruugi enam soovida juhtida suurt organisatsiooni ega vastutada pideva kasvu eest. Samas ei taha ta aktiivsest tööelust kõrvale jääda. Ta soovib kasutada oma kogemust, teha valitud tööd ning luua klientidele ja ühiskonnale jätkuvalt väärtust.
Selles mõttes on elustiiliettevõtetel ühiskonnas oluline roll. Need võimaldavad hoida kasutuses teadmisi ja kogemusi, mis võiksid muidu inimese pensionile jäämisega kaduda.
Näen seda küsimust ka enda elus. Ma ei soovi loobuda huvitavatest klientidest, rahvusvahelisest koostööst ega koolitaja ja konsultandi tööst. Samal ajal ei taha ma, et ettevõtte kasv muutuks eesmärgiks omaette ning kogu ülejäänud elu peaks kohanema ettevõtte vajadustega.
Hiiumaa Tamme talu ei ole minu jaoks tööst põgenemise koht. See on osa elust, mille sees tahan ka oma tööd teha.
Elustiiliettevõte ei tähenda siiski ainult vabadust. See nõuab oskust ennast müüa, ebakindlusega toime tulla ning vastutada korraga nii töö kvaliteedi, kliendisuhete kui ka ettevõtte majandamise eest.
Kõigile selline elu ei sobi.
Kui suur on piisavalt suur?
Olen oma karjääri jooksul palju tegelenud ettevõtete, organisatsioonide ja inimeste arendamisega. Loomulikult on kasv paljudele ettevõtetele vajalik. Kuid kasv ei pea olema iga ettevõtte ainus eesmärk.
Võib-olla ei peaks me küsima ainult, kui kiiresti ettevõte kasvab.
Tasub küsida ka:
- kas ettevõte loob klientidele tegelikku väärtust;
- kas ta kasutab hästi inimeste teadmisi ja kogemusi;
- kas ta on majanduslikult jätkusuutlik;
- kas ta võimaldab omanikul elada sellist elu, mida ta tegelikult soovib?
Elustiiliettevõte ei pruugi olla ajutine peatus teel suure ettevõtte poole. See võib olla teadlikult valitud lõppmudel.
Seepärast jõuan tagasi küsimuse juurde, millele ei ole ilmselt kõigi jaoks ühesugust vastust:
Kas ettevõte peab teenima inimese elu või inimene ettevõtte kasvu?
Mida teie arvate: kas elustiiliettevõte näitab vähest kasvuambitsiooni või on see hoopis tänapäevane ja teadlik ettevõtlusmudel?
Kommentaarid