Juhi otsus. Aga kelle vastutus?

Kas Ameerika tavainimene vastutab Trumpi otsuste eest? Kas Venemaa tavainimene vastutab Putini ja Ukraina vastu peetava sõja eest? Või saavad mõlemad öelda: mina neid otsuseid ei tee?

Esimene vastus oleks, et vastutab juht. Tema otsustab. Aga juhid vajavad oma tegevuseks toetajaid, otsuste elluviijaid ja inimesi, kes nende tegevust õigustavad.

Siit algabki keerulisem küsimus: milline on nende inimeste vastutus?

Kõiki ameeriklasi või venelasi ei saa panna ühte patta. Üks toetab juhti, teine on vastu, kolmas püüab lihtsalt oma eluga hakkama saada. Ka võimalused vastu astuda on erinevad. Kui arvamuse avaldamine võib tähendada vanglat, ei saa vaikimist automaatselt nõusolekuks pidada.

Aga inimene, kes agressiooni teadlikult õigustab ja sellele kaasa elab, ei saa minu arvates öelda, et temal pole sellega midagi pistmist. Tema ei andnud rünnakukäsku, kuid oma toetuse eest vastutab ta küll.

Ka kunagine toetus ei kohusta juhti igavesti õigustama. Võin olla kellegi poolt hääletanud ja hiljem tunnistada, et tema tegevus on mulle vastuvõetamatu. Oma arvamuse muutmine ei ole nõrkus.

Kas äris on teisiti?

Müügijuht nõuab tulemust. Müüja lubab kliendile midagi, mida ettevõte täita ei suuda. Kui probleem välja tuleb, ütleb juht: „Mina ei käskinud valetada.” Müüja vastab: „Selliste eesmärkidega polnud muud võimalust.”

Kes vastutab?

Juht peab vaatama, millist käitumist ta oma nõudmiste ja tasustamisega soodustas. Müüja peab vastutama selle eest, mida ta kliendile teadlikult lubas. Ühe vastutus ei vabasta teist.

Olen juhtimise ja müügi koolitustel sageli näinud, kui lihtne on rääkida vastutusest seni, kuni jutt käib kellestki teisest. Enda puhul leiame kiiresti põhjenduse: eesmärgid olid sellised, juht nõudis, kõik tegid nii.

Need asjaolud võivad käitumist selgitada. Aga kas need ka õigustavad?

Minu jaoks on oluline, kas inimene saab aru, mida ta toetab, ja mida ta saab ette võtta. Tavakodanikul ja ministril, müüjal ja tegevjuhil on erinev mõju ning erinev vastutus.

Samas ei tähenda lojaalsus, et iga otsusega peab nõustuma. Mõnikord on just vastuvaidlemine kõige vastutustundlikum tegu. Nii oma ettevõtte kui ka oma riigi suhtes.

Seega ei vastuta me kõik oma juhi iga otsuse eest. Küll aga vastutame selle eest, mida ise teeme, toetame ja õigustame.

„Mina ei otsustanud” võib olla täiesti tõsi. Aga vahel jääb sellest vastusest väheks.