Kaheksajala -organisatsioon
Mõnikord tähendab see hoopis vastupidist.
Paljud organisatsioonid reageerivad ebakindlusele samamoodi: lisatakse reegleid, protsesse, mõõdikuid ja aruandlust. Hea kavatsusega. Lootuses, et kui maailm muutub keerulisemaks, siis tuleb süsteemi „tugevamaks keerata“. Tegelikult juhtub sageli vastupidine — inimesed näevad küll rohkem numbreid, aga mõistavad vähem, mida nendega teha.
See pole halb juhtimine. See on vana mõtteviis, mis on tekkinud maailmas, kus asjad olid keerukad, kuid enamasti etteaimatavad. Seal töötas masinlik loogika hästi: planeeri, jaga tööks, kontrolli, paranda kõrvalekalded. Probleem on selles, et tänane maailm ei ole enam lihtsalt keerukas. Ta on kompleksne.
Komplekses maailmas ei saa põhjust ja tagajärge alati ette näha. Väikesed muutused võivad tekitada suuri mõjusid ja vastupidi. Sellises keskkonnas ei aita rohkem kontrolli — see summutab signaale, mida oleks vaja kuulda. Inimesed hakkavad optimeerima mõõdikuid, mitte lahendama tegelikke probleeme. Vastutus hajub, aga otsustusõigus ei liigu.
Hiljutine HBR artikkel kasutab selle olukorra kirjeldamiseks kujundit, mis on mulle sümpaatne: Plekkmees ja Kaheksajalg. Plekkmees on jäik, aeglane ja vajab pidevalt välist „õlitamist“, et üldse liikuma hakata. Kaheksajalg seevastu tunnetab oma keskkonda pidevalt, õpib ja kohaneb — mitte keskse juhtimise kaudu, vaid hajutatud intelligentsuse abil.
Ja võib-olla ongi see tänase juhtimise keskne küsimus:
kas me püüame keerulises maailmas olla paremad Plekkmehed või õpime lõpuks käituma nagu kaheksajalg?
Kuidas sinu ettevõte saab kohaneda keerulise maailmaga
Jana Werner ja Phil Le-Brun
Kommentaarid