Eetika piiridest

Pehmete ja karvaste saates oli episood, kus notsu seletas jänesele,  kuidas ta Toompeal käinud külalistelt ülejäänud seebid, šampoonid jms internetis maha müüb. Sealjuures pidas notsu vajalikuks märkida, et tema palka juurde ei küsi. Kas see nüüd oli antud käitumise hukkamõist või pigem olukorra kirjeldus? Kas selline käitumine on eetiline ja/või tööandja suhtes lojaalne?

Kas teatud ringkondades meie ühiskonnas  hakkab selline arusaam lisaraha teenimise võimalusest üha enam juurduma? Kas selline arusaam püsib meie eetika piirides?

Üks klient rääkis murelikult, kuidas tema töötajad olid euroalused maha müünud ja raha oma taskusse pistnud, ise sealjuures selgitades, et tegid firmale teene. Kui juht alluvatega rääkis, selgus, et nad tõsimeeli arvasid, et käitusid firma suhtes lojaalselt.

Üks mu endine kolleeg väitis, et tema endises töökohas oli kombeks autoliisingu lepingud sõlmida võimalikult väikese jääkväärtusega ja siis ise see auto lepingu lõppedes välja osta ja vaheltkasuga edasi müüa. Ja seda ta kirjeldas nagu kõikide, sh juhtide ja omanike poolt heakskiidetud käitumist. See võib olla omanike või juhtide poolt pakutud lisaboonus, mida ma siiski vähemalt tänases turusituatsioonis ei tahaks uskuda.

Kui firmast lahkuv töötaja tagastab firmale firma auto ilma talvekummideta, väites, et need on juba vanad ja ta andis või müüs need kellelegi teisele – kas see on ikkagi eetiline? On ju tegemist firma varaga, mida omavoliliselt ära antakse või müüakse.

Kas spetsialist, kes lahkub oma tööandja juurest ja paneb oma äri püsti oma endiselt tööandjalt kaasa võetud (et mitte öelda varastatud) kontaktide ja ka mõnikord toodetega, on suli või hoopis edukas ettevõtja? Hiinas peetakse au asjaks oma meistri kopeerimist, miks mitte siis ka tuntud-teada firmade tooteid kopeerida. Kui selline käitumine juurdub ühiskonnas, on seda väga raske muuta.

Praktiline filosoofia käsitleb eetikat kui arutelu moraali üle. Moraali üks funktsioone on inimese suhte määratlemine moraaliga ehk mina-pildi loomine. See on nüüd koht, kus me saame eristuda väljakujunenud käitumistavadest. See, et kõik varastavad, ei tähenda, et ma seda õigeks pean ja ka vastupidi. Lojaalsust võib väga mitmeti määratleda ja inimestel on kalduvus asju seletada oma enda arusaamade järgi.  Aga ilmselt kõik inimesed ei viitsi mõelda oma käitumise, arusaamade, väärtuste jms üle.

Sellisel käitumisel on laiem taust. Täna ei ole enam Eestimaal kahjuks palju kohti, kus kodust lahkudes luud ukse ette jäetakse või auto võtmeid eest ära ei võetagi. Lõputu mammona tagaajamine on viinud meid selleni, et võetakse kõikjalt, mida võtta annab ja eetika piire nihutatakse vähemalt enda jaoks. Põhjendus, et ma varastasin selle, kuna omanikule seda niikuinii vaja ei ole, on vaid hale põhjendus iseenda jaoks parema une säilitamiseks. Siit edasi minnes jõuame peagi südantlõhestava põhjenduseni, et ma olin sunnitud panka röövima, kuna mu kaasa ei saanud kuidagi ilma kolmanda kasukata hakkama.

Olukorras, kus spetsialisti käitumist ei ole võimalik pidevalt jälgida, muutuvad eetilisus ja lojaalsus üha olulisemateks kriteeriumiteks inimeste värbamisel ja ka tööl hoidmisel. Juhtide hulgas on juba levinud tava, et referentsi oma endise töötaja kohta küsides räägitakse asjadest nagu on. Samas näeme ja kuuleme ka kolleegidena ja kodanikena sellist käitumist, mida ei tohiks vaid enda teada jätta. Sallimatus ja ühiskonna hukkamõist annaks võimaluse sellisest käitumisest lahti saada või vähemalt seda vähendada.

Kas me soovime elada ühiskonnas, kus me kogu aeg peame muretsema oma maise vara säilimise pärast? Araabia riikides on see teema usu kaudu lahendatud. Meie peaksime seda teemat enam esile tõstma ja selle kaudu inimeste arusaamasid mõjutama.