Uudsus või kogemus?
Üks mu hea rootslasest sõber kirjeldab oma arusaama
uuendusest: ’see on nagu pioneer metsikus läänes pori sees roomamas’. Pioneer
meie ühiskonnas seostub küll pigem lasteorganisatsiooniga nõukogude ajast, kuid
selle sõna algupära vanaprantsuse keeles peonist
tähendas ’jalaväelast’.
Kas alati uus on parem kui järeleproovitu vana? Kas me
otsime pigem uusi teooriad oma organisatsioonis rakendamiseks või pigem
usaldame aastatepikkust kogemust? Tehnoloogia muutub kiiresti, kas inimesed
muutuvad sama kiiresti? Kas väljakujunenud organisatsiooni kultuuriga
ettevõttes võib iga uut teooriat juurutama hakata?
Meie ühiskonnas kipub konservatiiv pigem sõimusõna olevat.
Uus uuenduse pärast on saamas elustiiliks paljude hulgas. Tundub, et MaSu on
veidi rahustanud pea ees vettehüppajaid.
Uuendusmeelsuse säilitamise ja olemasoleva hoidmise vahel organisatsioonis
tuleb leida tasakaal, mis sõltub pigem juhi paradigmast kui mõistuslikust
otsusest.
Kõige uuendusmeelsemad saavad olla populistlikud ideed, mida
pole kunagi järgi proovitud. Kas me soovime olla need ’poris roomavad pioneerid’,
et teada saada kas see uus töötab meie organisatsioonis? Või laseme teistel tee
valmis ehitada, et siis tõllas väärikalt loodust nautida?
Kommentaarid