Väitluse tekst teemal: kas koolitaja peaks sotsiaalseid muutusi vedama või neile (tundlikult) reageerima.

Kui mind kutsuti Täiskasvanute Koolitajate Konverentsile väitlema teemal: kas koolitaja peaks sotsiaalseid muutusi vedama või neile (tundlikult) reageerima, siis esimene reaktsioon oli, et loomulikult peab koolitaja ajaga kaasas käima ja alati esirinnas olema. Koolitaja on see, kes kaevikust esimesena välja kargab ja lipp käes õiges suunas jooksma pistab. Aga siis teatati mulle, et oot-oot kaido, sina jääd meil kaevikusse, ei karga sa kuhugi ja istud vagusi ning reageerid muutustele. Noh, hea küll, et teeme sinu elu lihtsamaks, sa reageerid tundlikult. See sõna tundlik tõesti lisati sinna hiljem, ilmselt minu lohutuseks. Et siis jälle tankis?

Väitleja pidavat väitlema ükskõik, mis teemal. Mina pole suurem asi väitleja teemal, millesse ma ei usu. Ma pean leidma enda jaoks midagi, millesse ma usun ja millele saan toetuda oma jutus.

Ma siis hakkasin teemasse süvenema ja peagi jõudsin järeldusele, et kui me aastakümneid tagasi oleks jäänud kaevikusse ja seal tundlikult reageerinud, siis vahest ehk poleks me pidanud olema pool sajandit võõra võimu all.

Pärast süvenemist püstitasin selle teema enda jaoks pigem nii: kas koolitaja peab olema nagu tuulelipp, mis igat sotsiaalset muutust vedama hakkab? Või peab ta siiski tundlikult reageerima nendele ümberringi toimuvatele muutustele? Proovime koos jõuda lahenduseni. Esitan siin 3 küsimust ja ka enda poolt vastused-väited nendele küsimustele.

1. küsimus: Kas kõik sotsiaalsed muutused on teretulnud?

Kas teate ühte anekdooti, mida välismaalased rääkisid ja räägivad veel ka täna meie äritavade kohta. Istuvad kaks ärimeest ärilõunal. Ühel neist heliseb mobiiltelefon, võtab täiesti süüdimatult vastu. Teine ei saa ka ju halvem olla, helistab ka oma sõbrale. Ja nii praktiliselt kogu lõuna ajal. Lahkudes suruvad kätt ja lubavad helistada teineteisele.

Tehnoloogia areng iseenesest on tore, küsimus vaid selles, kuidas see mõjutab meie arusaamasid ja käitumist. Jah, me võime ju öelda, et viisakus ja teise inimese austamine on iganenud nähtus ja toimunud sotsiaalse muutuse tagajärg. Ilmselt erinevad inimesed näevad asju erinevalt.

Tehnoloogilisi, demograaflisi, majanduslikke muutusi on meie ümber pidevalt. Milliseid sotsiaalseid muutusi need enesega kaasa toovad? Eesti keele kasutusala vähenemisega tõstab taaskord pead nn kadakasakslus. See viimane oli trend eelmise Eesti iseseisuvmise ajal. Nüüd siis kadakainglaslus?

1. väide: Kõik sotsiaalsed muutused ei ole soovitud.

Loomulikult oleme erinevad ja me soovime erinevaid muutusi. Aga selge on see, et kõikide sotsiaalsete muutustega me rahul ei ole.

2. küsimus: Kas me saame vedada sotsiaalseid muutusi?

Millal me räägime muutusest ja millal muudatusest. Muutus on muutumise tulemus, muudatus on muutmise tulemus. Kas muutusel saab olla eestvedaja? Muudatusel saab, muutusel saab olla kaasamineja. Muutumine on midagi sellist, mida me ei saa kontrollida ega vedada, muudatus on juhitav meie poolt ja seda me saame vedada. Me saame vastukaaluks muudatust alustada, et ära hoida või vähendada muutuse mõju. See aga tähendab analüüsi ja reageerimist, sh tundlikku reageerimist.

Järelikult see väide, et koolitaja veab sotsiaalset muutust vähemalt skolastiliselt ei pea paika.

2. Väide: Sotsiaalset muutust ei saa vedada

Me saame vaid reageerida ja vajadusel ka tundlikult reageerida.

3. küsimus: Mida koolitajalt oodatakse?

Mida koolitustel osaleja, st meie kontekstis täiskasvanud inimesne, ootab koolitajalt. Infoühiskonnas infot ilmselt mitte. Ka oskusi saab juba ilma koolitajata arendada ise või trenasööri kasutadaes. Koolitajalt oodatakse midagi sellist, mille peale ise varem pole tulnud. Kindlasti ei oodata peavoolu loosungeid, vaid pigem asjade selgeks tegemist. Kas kõikide nende peavoolu muutustega peab koolitaja kaasa minema.

Näitena siinkohal võib tuua levinud arusaama täna koolituses: praktikult praktikule. Üks klient ütles kord mulle: kaido, me ootame sinult teooriat, mitte praktikat. Praktikat on meil endil küllalt. Kahjuks selliseid kliente tuleb otsida tikutulega. Enamus arvavad, et ühe mehe praktiline kogemus mingil ajahetkel on rakendatav teise mehe igapäevatöös. Teooria jälgib ja anlüüsib paljude praktilisi kogemusi ja teeb nendest järeldusi. Need järeldused on kindlasti praktilisemad kui üks praktiline kogemus. Hiina vanasõna ütleb, et kaks korda samasse jõkke ei saa astuda. Elu muutub ja konkreetsetest praktilistest näpunäidetest meil reeglina kasu ei ole.

Klišeena kõlab, et koolitaja peab suutma õpetada mõtlemist. Sedant küll, aga mõelda võib väga erinevas suunas. ISISe jutlustajad on ka ilmselt head koolitajad, kes panevad oma jüngreid mõtlema. Küsimus on, mis suunas. Mis suunas me sealt kaevikust välja karates punuma pistame. See ongi eelkõige koolitaja ülesanne.

3. väide: Koolitaja ülesanne on (tundlikult) reageerida sotsiaalsetele muutustele

Koolitaja peab olema suuna näitaja, erinevate sotsiaalsete muutuste vahel vahet tegema, neid analüüsima ehk siis reageerima. Loomulikult ei ole olemas ühte ja ainsamat tõde ja seepärast ilmselt ka tulevikus jäävad koolitajad reageerima erinevalt meie ümber toimuvatele sotsiaalsetele muudatustele. Koolitaja ei saa kõigile meeldida. Kui sa meeldid kõigile, ei ole sul oma seisukohta. Reageerigem siis tundlikult!