kaido vestberg

Virtuaalmaailm saab eksisteerida vaid siis, kui reaalmaailm toimib. Kui enam süüa ei ole ja lihtsalt külmud ära, pole ka virtuaalmaailmasse enam asja. Tundub, et omamoodi virtuaalmaailm on ka konsultatsiooniärisse jõudnud. Võib kahtlemata väita, et on lausa omaette valdkond EU rahade pööritamine. Projektikirjutajad küsivad ühe suuremaid summasid ja nende käibed kasvavad kiiresti. Muret tekitab, et nad esinevad üha enam kui edukad konsultandid ja saavad üha enam pildile nii klientide kui ka raha jaotajate silmis. Samas klient oma reaalsete vajadustega jääb üha enam tahaplaanile. Raha jaotavad organisatsioonid koos nn virtuaalkonsultantidega otsustavad, kuhu ja kellele raha jaotada. Nii ongi tekkinud meil uus professioon, mida võiks nimetada virtuaalkonsultandiks. Oskab saada raha ja kulutada nii, et reaalse eluga pistmist ei ole. Kuigi jah, tema enda sissetulek on olemas ja selle kaudu mõjutab ka kindlasti kogu tarbimist, nii nagu ka bittide-baitide virtuaalmaaailmas. S...

Tavaliselt armukest me salgame, st ei avalikusta, ja müügiargumenti kasutame igal võimalikul juhul. Kuidas on meie koostööpartneritega? Kas me kasutame nende nimesid uhkusega või pigem salgame? Kui sageli on tulnud ette olukordi, kus klient keeldub mainimast oma olemas olevat või viimasel hankekonkursil võitnud koostööpartnerit? Täna taaskord tuli kliendilt vastus, kus ta keeldus nimetamast oma koostööpartnerit. Sellist olukorda tuleb päris tihti ette. Miks see nii on? Põhjuseid võib olla mitu. Kõik teised teevad. Koostööpartneri salgamine on saanud teatud ringkondades tavaks. Näiteks oma kogemustele tuginedes võin väita, et personalijuhtidelt on keerulisem teada saada koostööpartneri nime kui ettevõtte juhtidelt.  Miks see nii on? Võib-olla on personalijuhid liiga haavatavad inimsuhetes ja lihtsalt ei soovi anda lisaselgitusi. Või on põhjuseks mingi muu siin allpool toodutest. Kattevari. Miks peaks klient  avalikustama oma eelistuse? Kui seda praegu teha...