Narratiivi fetiš
„Ma räägin teile oma loo“ Igal firmal peab olema oma lugu“
.. Koolitustel, konverentsidel, turunduse sõnumites ja ilmselt veel mitmetes
kohtades soovitatakse rääkida lugusid ehk narratiive. Ma ei ole teab mis
aktiivne konverentside külastaja, osalen üldjuhul vaid siis, kui mind on
esinema kutsutud. Viimasel konverentsil juba tundus, et on tegemist teatud
mustriga. Enamik esinejatest jutustas lugusid.
Osaledes enam kui 10 aastat tagasi Hankeni juhtimisprofessori
Karl-Erik Sveiby ja aborigeenist kunstniku Tex Skuthorp kursusel, tundus lugude
jutustamine koolitustel päris huvitav ja uudne idee. Aborigeenid kasutasid
palju erinevaid lugusid ja ka joonistusi oma elutarkuse edasi andmisel põlvest
põlve. Sveiby ja Skuthorp on koos kirjutanud ka raamatu Treading Lightly.
Kas nende lugude jutustamine ikka annab täna oodatud
lisaväärtust? Emotsioon ärgitab mälu, seepärast võib-olla jääb ka paremini
meelde. Kuid mida annab ühe konkreetse juhtumi mäletamine?
Kunst lähtub üksikust, sh üksikust loost. Teaduslik põhjendus
on saavutatud vaid siis, kui palju lugusid on läbi uuritud ja
süstematiseeritud. Järeldusi üksikfakti põhjal ei tasu veel teha. Järelikult me
ei saa seda teadmist kuidagi kasutada. Ehk see teadmine lihtsalt risustab meie
mälu ja me püüame sellest võimalikult kiiresti vabaneda.
Infoühiskonnas me ei vaja niivõrd uusi lugusid, loe
infokilde, vaid pigem tervikpilti infokildude paigutamise jaoks oma kohta meie
peades. Koolituste, konverentside ja muude sõnumite edastamise viiside puhul
saab olulisemaks tervikpilt üksikust infokillust.
Kokkuvõtteks. Olgem ettevaatlikud lugude liigkasutamisel,
neid ei tasu siiski fetišeerida.
Lood on väga head vürtsid, aga peab ka olema seda, mille peale seda määrida.
