Narratiivi fetiš

„Ma räägin teile oma loo“ Igal firmal peab olema oma lugu“ .. Koolitustel, konverentsidel, turunduse sõnumites ja ilmselt veel mitmetes kohtades soovitatakse rääkida lugusid ehk narratiive. Ma ei ole teab mis aktiivne konverentside külastaja, osalen üldjuhul vaid siis, kui mind on esinema kutsutud. Viimasel konverentsil juba tundus, et on tegemist teatud mustriga. Enamik esinejatest jutustas lugusid.
Osaledes enam kui 10 aastat tagasi Hankeni juhtimisprofessori Karl-Erik Sveiby ja aborigeenist kunstniku Tex Skuthorp kursusel, tundus lugude jutustamine koolitustel päris huvitav ja uudne idee. Aborigeenid kasutasid palju erinevaid lugusid ja ka joonistusi oma elutarkuse edasi andmisel põlvest põlve. Sveiby ja Skuthorp on koos kirjutanud ka raamatu Treading Lightly.
Kas nende lugude jutustamine ikka annab täna oodatud lisaväärtust? Emotsioon ärgitab mälu, seepärast võib-olla jääb ka paremini meelde. Kuid mida annab ühe konkreetse juhtumi mäletamine?
Kunst lähtub üksikust, sh üksikust loost. Teaduslik põhjendus on saavutatud vaid siis, kui palju lugusid on läbi uuritud ja süstematiseeritud. Järeldusi üksikfakti põhjal ei tasu veel teha. Järelikult me ei saa seda teadmist kuidagi kasutada. Ehk see teadmine lihtsalt risustab meie mälu ja me püüame sellest võimalikult kiiresti vabaneda.
Infoühiskonnas me ei vaja niivõrd uusi lugusid, loe infokilde, vaid pigem tervikpilti infokildude paigutamise jaoks oma kohta meie peades. Koolituste, konverentside ja muude sõnumite edastamise viiside puhul saab olulisemaks tervikpilt üksikust infokillust.
Kokkuvõtteks. Olgem ettevaatlikud lugude liigkasutamisel, neid ei tasu siiski fetišeerida. Lood on väga head vürtsid, aga peab ka olema seda, mille peale seda määrida.

Populaarsed postitused sellest blogist

Innovatsiooni 35 aastat Eestis, 65 maailmas

Uue B2B kliendi (tagasi)võitmine

Õppimise ja koolitamise muutus käesoleval kümnendil.